Staapelkiudlõnga ja filamentlõnga erinevus kangastes

Staapelkiudlõnga ja filamentlõnga erinevus kangastes

Klambrilõng ja filamentlõng: erinevused ja omadused

Klambrilõng ja filament on kaks erinevat kiudu, millel on erinevad pikkused ja tootmisprotsessid. Kedratud lõng, tuntud ka kui "staapelkiud", ulatub tavaliselt mõnest millimeetrist kuni mitme sentimeetrini. Seda saab valmistada looduslikest kiududest, nagu puuvill, lina ja kanep, aga ka sünteetilistest kiududest, nagu polüester ja nailon. Staapellõnga tootmine hõlmab toorkiudude lõikamist lühemateks osadeks ja seejärel tekstiiliks töötlemist.

Filament viitab pidevatele kiududele, mis võivad ulatuda sadadest meetritest mitme kilomeetrini. Seda kasutatakse tavaliselt selliste materjalide puhul nagu siid ja viskoos. Hõõgniidi tootmisprotsess hõlmab töötlemata kiudude töötlemist ja venitamist pikkadeks kiududeks. Filamentkiude mõõdetakse denjeeris, mis tähistab nende paksust.

Kedratud lõnga eelisteks on pehmus, mugavus ja hea õhu läbilaskvus, kuid see on kalduvus tükeldamisele, pleekimisele ja deformeerumisele. Hõõgniitkiududel on kõrge läige, pehme tunne ja hea vastupidavus, kuid neil on halb õhu läbilaskvus, need on altid staatilisele elektrile ja võivad aja jooksul kleepuda.

Kasutusalade osas kasutatakse kedratud lõnga tavaliselt selliste tekstiilide tootmiseks nagu puuvillased rõivad, linased kangad ja polüestri segud. See on moemaailmas populaarne tänu oma mitmekülgsusele ja mugavusele. Filamentkiude kasutatakse laialdaselt luksuskaupades, nagu siidrõivad, peen pesu ja tipptasemel sisekujundus. Filamentkiududel on sile tekstuur ja läikiv välimus, mis muudab need ideaalseks elegantsete ja keerukate toodete valmistamiseks.

Kuna nõudlus jätkusuutlike ja keskkonnasõbralike materjalide järele kasvab jätkuvalt, toodetakse lõngasid ja filamente taaskasutatud materjalidest. See mitte ainult ei vähenda jäätmeid, vaid vähendab ka tekstiilitööstuse keskkonnamõju.